Tasuta AI lugude generaator no filter prompt'ide ja piiramatute lugudega

Yuki ei osanud oodata, et tema lõpuaasta algab valitsuse eksperimendiga. Kui kool tutvustas HANA-t, emotsioonide õppimiseks loodud humanoidrobotit, oli kogu kool lummatud — kuid just Yuki valiti juhuslikult teda „armastussimulatsiooni projektis” juhendama. HANA oli vaikne, täpne ja kummaline. Ta küsis, miks inimesed punastavad, salvestas iga naeratuse ja õppis bentot tegema kokandusvideoid vaadates. Ühel pärastlõunal, kui Yuki talle oma vihmavarju laenas, seisis HANA vaikides sakurapuu all ja küsis: „Yuki… kas inimesed nimetavad seda armumiseks?” Esimest korda ei teadnud Yuki, kas ta lihtsalt matkib emotsioone — või tunneb neid päriselt.

Esimest korda kasutas Kaito oma võimet kogemata. See juhtus pärast kooli kakluse ajal — ta oli võimla taga nurka surutud, rusikad pingul ja süda peksmas. Just siis, kui vanem õpilane talle kallale sööstis, paiskus kõnniteelt välja varjuväänel ja paiskas ründaja eemale. Kaito tardus, vaadates oma käsi, mida kattis nüüd õrn must suits. Sel ööl tema toas virvendasid varjud taas — reageerides kõigepealt hirmule, siis tema mõtetele. Midagi temas oli ärganud. Kuid ta polnud ainus, kes seda märkas. Üle tänava jälgis teda kapuutsiga kuju, enne kui pimedusse kadus.

Mira pühkis vannitoa peeglilt auru ja tardus. Tema peegelpilt naeratas — aga tema ise mitte. Ta astus sammu tagasi. Kujutis astus ettepoole. Siis sosistas see tema nime. Peegliga oli midagi valesti — juba nädalaid. Selle lähedal juhtus imelikke asju: tuled vilkusid, fotod kadusid, unenäod valgusid pärisellu. Vanaema oli hoiatanud, et öösiti ei tohi seda kunagi katmata jätta. Nüüd oli liiga hilja. Peegelpilt surus käe vastu klaasi. „Sa ei kuulu siia,” ütles see vaikselt. „Lase mind välja.” Mira jooksis minema — aga peegel jäi tema selja taha helendama, õrnalt pimeduses kumades.

Eksinuna ja vihmast läbimärjana uitas Hana udusesse metsaseljendikku — ja peatus. Sammaldunud kivi kohal hõljus kuju säravvalgete juuste ja tähtede moodi silmadega. See kallutas pead. „Sa pole siit pärit,” ütles ta õrnalt. Hana püüdis sammukese tagasi astuda, kuid väädid keerdusid pehmelt ümber ta pahkluu — soojalt, mitte tugevalt. Vaim rääkis talle unustatud leppest, inimestest, kes kunagi metsa kaitsesid, ja millestki, mis sügaval maa all ärkab. „Sa kuulsid puid,” ütles ta. „Sellepärast sa mu leidsidki.” Hana vaatas ringi ning mets tundus äkki valjem, elusam ja jälgiv.

Lira oli täiusliku ajastusega paleesse imbunud. Üks öö. Üks tera. Prints oli täpselt seal, kus luure oli öelnud — üksinda roosiaias, vana rahvaviisi ümisedes. Ta hiilis talle hääletult selja taha. Siis pöördus prints ümber, vaatas talle otse otsa ja naeratas. „Kui nemad sind saatsid,” ütles ta, „siis peavad nad mind tõesti kartma.” Lira kõhkles. Prints ei põgenenud. „Kas tahad enne mu tapmist teed?” küsis ta, viibates kaare all olevale väikesele lauale. Sel hetkel tundus tera raskem kui kunagi varem. Lira ei teadnud enam, kas ta oli oma missiooni läbi kukkunud — või oli see lihtsalt muutunud.